Maailma on toodetud ilmselgelt liiga palju kangast.
Ma armastan taaskasutust. Juba lapsest peale. Võibolla see on seotud minu nõukogude lapsepõlvega, kus see kõik oli endastmõistetav ja loomulikult tänu vaesusele. Aga me taaskasutasime - kleidist pluus, vanast uus! Seda poliitikat teadsid kõik nõukogude naised. Aga mis toimub nüüd, pärast seda kui me oleme lucky billioni sekka arvatud, see on ju sulaselge raiskamine. Vaatasin eile "Osooni" ETV st. See kõik, mis seal räägiti, polnud mulle muidugi üllatus, va kaks asja. Ainult Uuskasutuskeskusel üksinda tekib 40 t tekstiijäädet kuus ja et meie riigis kehtib juba ammu kohustus eraldada olmeprügi hulgast tekstiilijääde ja utiliseerida see eraldi. Maigaad! Mis kasu on sellisest seadusest, mis käsib, kuid ei anna olukorra lahendamiseks võimalust. Seaduse mittetundmine ei vabasta muidugi vastutusest, aga no nii ikka nüüd ka ei saa.
Mul on terve hulk sõpru-tuttavaid, kes mulle vaipade jaoks riideid koguvad ja kes alati usutlevad, et kas nad ikka tohivad mulle neid hunnikuid tuua või et saab kuskile mujale ka viia. Siin on sinu koht sekkumiseks, Eesti Vabariik!!! Võta ometi vastu, see mida sinu kodanikud tahavad sulle tasuta tuua, tahavad tuua missioonitundest, murest planeedi pärast, ja lõpuks ka sellepärast, et kodu saaks korda. Võta vastu ja tee sellest midagi uut ja head (vanasti oli selle asja nimi "Teeme sitast saia").
Kuidas me saame nõuda, et eralda muu prügi hulgast ja siis pole seda kusagile viia. Ja mis õigusega me sokutame oma prahti kolmandatesse riikidesse, midagi alatumat polegi olemas, eriti kui vaadata neid kohutavaid dokkfilme, kuidas imekauni ookeani kallastel meelehitlike silmadega nälginud neegripoisid põletavad arvuteid ja laevu. Mis meil ometi aru on, sellest kõigest saab ju hulga saia teha! Vanadest arvutitest ma nüüd ei tea, küll aga tekstiili kohta.
Uukasutuskeskuse töö on väga hea, sorteerib kasutuskõlbliku kraami välja, aga need mäed, mis üle jäävad, need peab loomulikult siin kohapeal ära hekseldama. Sorteeritult muidugi. Kaltsulõnga tegemise purustusveskid on ammuilma olemas (sellised aparaadid, mis rebivad/lõikavad tekstiili väikesteks osakesteks. Purustatud tükid lisatakse villaloorile ja kraasitakse kokku kaltsulõngaks. Sinna kulub villast kaltsu ehk siis kampsuneid ja sokke jms. Uus lõng ei ole muidugi mingi tallevill, aga sobib väga hästi vaibatööstusele. Näeb välja nagu tweed-lõng.). Ja ei pea purustama ainult 100% villast tekstiili, siin on ka võti sorteerimises, kogu tekstiil ei peagi uueks lõngaks saama.
Nii et kui meil ometi oleks olemas selline väheldane vabrik, siis me suudame oma tekstiilijäägid koha peal ära purustada. Tekkivat uut toorainet saab kas ise ära kasutada või müüa suurtele vabrikutele maha. See pole siin mingine tselluloositehas, et metsa asemele jääb meile ainult reostus maha. Me likvideeriksime tekkinud prügi koha peal, mitte ei mataks maha ja tekitaksime uue tooraine, siinsamas, koha peal. Vabrikukene ei haise, ei reosta vett. Me käituksime looduse suhtes ausalt ja me oleksime oma prügi vääristanud. Kui ilus ja lihtne plaan!
Ühes mulle teadaolevas valdkonnas töötab see hästi. Mõne aja eest vaatasin, et kõike ma juba oskan taaskasutusse saata või ise uuesti ära kasutada, aga vat raamatute osas olin ebakindel. Meie põlvkond võib kergesti olla viimane põlvkond, kes kandis koju riiulite kaupa raamatuid ja ega nüüd kõik nii väärtuslik ka pole, et aegade lõpuni seista. Ahju visata on halb - ei põle hästi, raamatulõke toob meelde keskaegse inkvisitsiooni. Ühesõnaga, leidsin Tartus Trükimuuseumi, kes kabedamatest kaantest teeb märkmikke ja pakub ka väikestele raamatutiraazidele kaasi (n maailmakuulus Bea Johnsoni raamat https://www.apollo.ee/jaatmeteta-kodu.html). Trükimuuseum on ellu viinud moodsa skeemi, millest tõuseb ainult head - kaaned jäävad neile, raamatusisu läheb Räpina paberivabrikusse, töö on vabatahtlik. Mina viisin sinna oma ebavajalikud raamatud ja nüüd käin vahel rebimistalgutel (teadagi omakasupüüdlikel eesmärkidel - uskumatult ägedaid raamatuid on inimesed ebavajalikuks pidanud. Esimese valiku teeb raamatupood "Fahrenheit 451", ja siis võivad rebijad endale meelepäraseid raamatuid võtta. Kas pole ilus skeem? Ja nad on teinud kõik, et selline emotsionaalse väärtusega ja raskesti käideldav jääde nagu liimköitega raamat ei satuks otse prügimäele.
Seega, Eesti Vabariik, pane õlg alla, rajame oma väikese tekstiiliutiliseerimise vabriku! Täida oma kohust loodushoiu osas ja anna meile kõigile võimalus olla parem inimene ja hoida oma maad puhtana. Keskkonnamõjude hindamine ja õhufiltrid võiksid olla sinu poolt, raha saab ju koguda ka fundraising platvormil. Või ehk on mõni EAS i meede, kustkaudu saab jäätmesorteerimise jaoks raha eraldada. Võidavad kõik! Ja teeme seda KOHE!Ühes mulle teadaolevas valdkonnas töötab see hästi. Mõne aja eest vaatasin, et kõike ma juba oskan taaskasutusse saata või ise uuesti ära kasutada, aga vat raamatute osas olin ebakindel. Meie põlvkond võib kergesti olla viimane põlvkond, kes kandis koju riiulite kaupa raamatuid ja ega nüüd kõik nii väärtuslik ka pole, et aegade lõpuni seista. Ahju visata on halb - ei põle hästi, raamatulõke toob meelde keskaegse inkvisitsiooni. Ühesõnaga, leidsin Tartus Trükimuuseumi, kes kabedamatest kaantest teeb märkmikke ja pakub ka väikestele raamatutiraazidele kaasi (n maailmakuulus Bea Johnsoni raamat https://www.apollo.ee/jaatmeteta-kodu.html). Trükimuuseum on ellu viinud moodsa skeemi, millest tõuseb ainult head - kaaned jäävad neile, raamatusisu läheb Räpina paberivabrikusse, töö on vabatahtlik. Mina viisin sinna oma ebavajalikud raamatud ja nüüd käin vahel rebimistalgutel (teadagi omakasupüüdlikel eesmärkidel - uskumatult ägedaid raamatuid on inimesed ebavajalikuks pidanud. Esimese valiku teeb raamatupood "Fahrenheit 451", ja siis võivad rebijad endale meelepäraseid raamatuid võtta. Kas pole ilus skeem? Ja nad on teinud kõik, et selline emotsionaalse väärtusega ja raskesti käideldav jääde nagu liimköitega raamat ei satuks otse prügimäele.
Kommentaarid ▪ 1