Kas oled mõelnud selle peale, millist materjali "päris" kaltsuvaipades kasutatakse ja tundnud kerget ebakindlust?
Kas oled vaadanud internetis pilte erinevate beezides toonides kaltsuvaipade kohta ja mõtisklenud, kas nad ongi seda värvi või on nad lihtsalt määrdunud? Ja et kui "kaltsud", siis kui kaltsud, kas kohe päris sõna otseses mõttes kaltsud? Ja kui räägitakse romantiliselt vaipakootud lapsepõlve kleitidest ja põlledest, siis mida see ikka tähendab? See on ju kellegi teise nostalgiline romantika. Räägin sulle, kuidas mina oma vaipade toormaterjaliga toimin
1. KASUTAN AINULT PUHAST JA PESTUD MATERJALI. Minu abikaasa ja laste T-särkidest ei jagu rohkem kui paariks vaibaks aastas. Kuna ma ei kannata nii kaua oodata, kuni koguneb piisavalt materjali, võtan rõõmuga vastu oma tuttavate "kapikoristuse saaki". Nad on enamasti :) korralikud inimesed ja ei ole kappidesse kogunud musta pesu. Vanad mustikaplekid laste pluuside kõhu peal ei lähe arvesse. Tegelikult kulub eseme kaltsuribaks töötlemiseks ja pärastiseks kudumiseks nii kaua aega, et seda kõike on rõve teha pesemata riietest ja kes ikka teiste mustas pesus sobrada tahab. Nii et puhas ja pestud peab see kõik olema. Kauemaks seismajäänud ja kopituslõhnaga riided, mis on muidu uued, pehmed ja sobilikud, pesen pesumasinas läbi ja kuivatan õues. Sest veelkord, hallituse järgi lõhnavast ribast on väga ebameeldiv kududa.
2. MULLE MEELDIB KANGAVÄRVIDEGA KATSETADA. Vaibamaterjali puhul pole veatu värvumine tähtis, oluline on saavutatud toon ja alanevad värviread. Kogun alatasa kokku kunagi valged olnud t-särgid, pusad jms ja värvin neid hulgi just seda värvi, mis parasjagu inspiratsiooni pakub. Harilikult jätkub värvilahusest mitme tõmmise tegemise jaoks ja särgi peal olnud pilt annab lisanüansi. Nii saan vaiba sisse tekitada erinevaid heleduse-tumeduse kontraste. Ja muidugi panna imeks, millistest värvikomponentidest kangavärv on kokku segatud ja mis viimasesse lahusesse lõpuks alles jääb (Vello Laumetsa Värvikoja sinepikollane kangavärv oli mu viimane mõtisklusaine). Kangavärvimine toimub 60-90 C juures. Seega värvitud kangad on läbi teinud ka korraliku kuumtöötluse
3. KANTUD RIIETE EELMINE ELU. Second-hand poodides käies võib mõnikord riietuseset kätte võttes tunda tema eelmist omanikku ja tema kirevat elu. Vahel on see nii intensiivne olnud, et jätan ostu tegemata. Kaltsuvaiba riietega on see lugu, et kui ese on teravate kääridega peenikesteks ribadeks lõigatud, siis saab temast järgmine asi ja valmis kerad on kaotanud kõik eelnevad lood ja jutud. Kangaribal algab uus elu. Käärid on teinud oma töö, minevik on kadunud. On ainult tulevik. Nii pehme või karvase servaga nagu kangas parasjagu laseb olla.
Ja selle kõige pärast julgen kaltsuvaipa soovitada. Tal ei ole minevikku, vähemalt mina ei koo seda sinna sisse. On ainult prügimäelt tükiks ajaks eemalehoitud puhas kangas. Kui just keegi spetsiaalselt ei too oma materjali ja ei taha seda vaibas näha (kudusin näiteks kuulsale sportlasele tema enda kuldse nooruspõlve treeningsärkidest nostalgilise vaiba), aga see on juba hoopis teine lugu.
1. KASUTAN AINULT PUHAST JA PESTUD MATERJALI. Minu abikaasa ja laste T-särkidest ei jagu rohkem kui paariks vaibaks aastas. Kuna ma ei kannata nii kaua oodata, kuni koguneb piisavalt materjali, võtan rõõmuga vastu oma tuttavate "kapikoristuse saaki". Nad on enamasti :) korralikud inimesed ja ei ole kappidesse kogunud musta pesu. Vanad mustikaplekid laste pluuside kõhu peal ei lähe arvesse. Tegelikult kulub eseme kaltsuribaks töötlemiseks ja pärastiseks kudumiseks nii kaua aega, et seda kõike on rõve teha pesemata riietest ja kes ikka teiste mustas pesus sobrada tahab. Nii et puhas ja pestud peab see kõik olema. Kauemaks seismajäänud ja kopituslõhnaga riided, mis on muidu uued, pehmed ja sobilikud, pesen pesumasinas läbi ja kuivatan õues. Sest veelkord, hallituse järgi lõhnavast ribast on väga ebameeldiv kududa.
2. MULLE MEELDIB KANGAVÄRVIDEGA KATSETADA. Vaibamaterjali puhul pole veatu värvumine tähtis, oluline on saavutatud toon ja alanevad värviread. Kogun alatasa kokku kunagi valged olnud t-särgid, pusad jms ja värvin neid hulgi just seda värvi, mis parasjagu inspiratsiooni pakub. Harilikult jätkub värvilahusest mitme tõmmise tegemise jaoks ja särgi peal olnud pilt annab lisanüansi. Nii saan vaiba sisse tekitada erinevaid heleduse-tumeduse kontraste. Ja muidugi panna imeks, millistest värvikomponentidest kangavärv on kokku segatud ja mis viimasesse lahusesse lõpuks alles jääb (Vello Laumetsa Värvikoja sinepikollane kangavärv oli mu viimane mõtisklusaine). Kangavärvimine toimub 60-90 C juures. Seega värvitud kangad on läbi teinud ka korraliku kuumtöötluse
3. KANTUD RIIETE EELMINE ELU. Second-hand poodides käies võib mõnikord riietuseset kätte võttes tunda tema eelmist omanikku ja tema kirevat elu. Vahel on see nii intensiivne olnud, et jätan ostu tegemata. Kaltsuvaiba riietega on see lugu, et kui ese on teravate kääridega peenikesteks ribadeks lõigatud, siis saab temast järgmine asi ja valmis kerad on kaotanud kõik eelnevad lood ja jutud. Kangaribal algab uus elu. Käärid on teinud oma töö, minevik on kadunud. On ainult tulevik. Nii pehme või karvase servaga nagu kangas parasjagu laseb olla.
Ja selle kõige pärast julgen kaltsuvaipa soovitada. Tal ei ole minevikku, vähemalt mina ei koo seda sinna sisse. On ainult prügimäelt tükiks ajaks eemalehoitud puhas kangas. Kui just keegi spetsiaalselt ei too oma materjali ja ei taha seda vaibas näha (kudusin näiteks kuulsale sportlasele tema enda kuldse nooruspõlve treeningsärkidest nostalgilise vaiba), aga see on juba hoopis teine lugu.
Kommentaarid