Kuidas kasutada ära õmblemisest ja juurdelõikusest üle jäävaid kangaribasid ja valmistada nendest midagi vajalikku ja ilusat?
Ma armastan väga kõiksuguseid kangaid ja nende äraviskamine on mulle raske.
Pikka aega olin nõutu, kuidas mõistlikult ära kasutada õmblemisel üle jäänud kangatükke, mis ei ole enam nii suured, et nendest õnnestuks õmmelda veel mõni päris toode, aga samas lõputult nukkude riideid ka pole vaja. Eriti kui need kangajäägid on õhemast riidest või siidist või voodrisiidist vms. Ise sellised värvilised ja ilusad ja täitsa suured tükid. Kaltsuvaiba jaoks jäävad veidi õhukesteks ja lapiteki jaoks eriti õhukeseks.
Kuni korraga teadsin - saab ometi teha padjakatteid! Romantikute lemmikuid, volangidega, külluslikke, pilkupüüdvaid ja tähtsaid. Kui õhukese riide ribad õmmelda piisavalt tihedalt krookides ja lähestikku, annab see kõik kokku massiefekti ja kangas pole enam habras. Samas saab luua erinevaid värvimänge, kontrastsemaid ja mahedamaid, just nagu parasjagu materjali kogunenud on või kuidas tuju tuleb. Volangiservad õmblen üle overlokiga, see saab veatu ja jääb üle ainult krookimine. Padjast saab tugev ja vastupidav ese, mis kannatab aastatepikkust kasutamist ja talub ka väikeste laste rünnakuid. Kui lisada ka lukk (alguses ma nii ettenägelik ei olnud), kannatavad volangid hästi ka pesemist. Lukke hakkasin ma külge õmblema siis kui selgus, et padjakatted on nii vastupidavad, et nende hooldamiseks on see vajalik.
Ajapikku on tulnud ka teadmine, kui palju umbes kangaribasid kulub ja kuidas vältida padja liiga suureks õmblemist. Liiga suur ümmargune ja kohev padi võtab toas väga palju ruumi ja hakkab kohe domineerima. Kui sul pole just Väga Suur Ruum, või väga suur Diivan, siis hoia alt, padi juba ennast kokku ei tõmba. Kuidas olenevalt kanga paksusest vähem või rohkem krookeid tekitada. Kuidas overloki serva värv muudab kangaribade värvi üldist ilmet. Kuidas liiga täis topitud patja pole mugav kasutada, sest ta muutub pallisarnaseks ja ei näe enam ka hea välja.
Vahel kasutan ära ka uueväärseid second-hand ist pärit pluusisabasid, mis on eriti heast kangast või kohutavalt ilusat värvi. Kasutatud kanga kasutamisel jälgin alati ühte reeglit - pesemata, plekkidega, tugevalt määrdunud riided ei lähe loosi. Pesemata riiet on ebamugav õmmelda, mis siis veel kasutamisest rääkida. Pealegi ei kavatse ma hoolimata oma suurest kangaarmastusest elada teiste inimeste musta pesu hunnikute seas. Pesumasin on mul hea ja riideid kuivatan õues päikese ja tuule käes.
Nii et "siidiribadest" õmmeldud padjad - olen neid õmmelnud nüüdseks juba umbes 15 aastat - on väga tublid kangajääkide vähendajad. Uue ja uueväärse kanga sattumine prügimäele on kurjast ja volangidega padjad hoiavad prügimäele sattumisest ära hea hulga materjali. Pealegi kui toode on päriselt kasutatav ja dekoratiivne.
PS. Olin juba hea hulga aastaid volangidega patju õmmelnud, kui sattusin Rooma kesklinnas Valentino butiiki. Butiik oli muidugi edev, seinad mustad ja ruumis üksainukene väljavalgustatud stange, kus rippusid seninägematult kaunid vähesed Valentino kleidid. Kõik oli uskumatult shikk ja peen. Ühel laual olid välja pandud ka mõned ridikülid, peenest nahast ja hirmkallid. Siis saabus minu elus hetk, kui pidin küsima ida-eurooplasliku küsimuse, et kas pildistada tohib, sest ostuvõimeline ma muidugi polnud. Valentino nimelt oli oma käekottidele õmmelnud just samasugused kroogitud siidiribad kui mina. Kleitide õmblemisest jääb ju temal ka ribasid üle. Sellest me näeme, et head mõtted ringlevad õhus ja mina ja Valentinoga haarasime selle idee mõlemad töösse.
Ma olen küll üsna kindel, et mina õmblesin krousiribadest enne kui tema. Ja jäin õmblema ka pärast, sest Valentino kollektsioonid vahetuvad kaks korda aastas.
Kui tunned minu patjade vastu suuremat huvi, leiad siit hetkel saadavalolevad iludused.
Pikka aega olin nõutu, kuidas mõistlikult ära kasutada õmblemisel üle jäänud kangatükke, mis ei ole enam nii suured, et nendest õnnestuks õmmelda veel mõni päris toode, aga samas lõputult nukkude riideid ka pole vaja. Eriti kui need kangajäägid on õhemast riidest või siidist või voodrisiidist vms. Ise sellised värvilised ja ilusad ja täitsa suured tükid. Kaltsuvaiba jaoks jäävad veidi õhukesteks ja lapiteki jaoks eriti õhukeseks.
Kuni korraga teadsin - saab ometi teha padjakatteid! Romantikute lemmikuid, volangidega, külluslikke, pilkupüüdvaid ja tähtsaid. Kui õhukese riide ribad õmmelda piisavalt tihedalt krookides ja lähestikku, annab see kõik kokku massiefekti ja kangas pole enam habras. Samas saab luua erinevaid värvimänge, kontrastsemaid ja mahedamaid, just nagu parasjagu materjali kogunenud on või kuidas tuju tuleb. Volangiservad õmblen üle overlokiga, see saab veatu ja jääb üle ainult krookimine. Padjast saab tugev ja vastupidav ese, mis kannatab aastatepikkust kasutamist ja talub ka väikeste laste rünnakuid. Kui lisada ka lukk (alguses ma nii ettenägelik ei olnud), kannatavad volangid hästi ka pesemist. Lukke hakkasin ma külge õmblema siis kui selgus, et padjakatted on nii vastupidavad, et nende hooldamiseks on see vajalik.
Ajapikku on tulnud ka teadmine, kui palju umbes kangaribasid kulub ja kuidas vältida padja liiga suureks õmblemist. Liiga suur ümmargune ja kohev padi võtab toas väga palju ruumi ja hakkab kohe domineerima. Kui sul pole just Väga Suur Ruum, või väga suur Diivan, siis hoia alt, padi juba ennast kokku ei tõmba. Kuidas olenevalt kanga paksusest vähem või rohkem krookeid tekitada. Kuidas overloki serva värv muudab kangaribade värvi üldist ilmet. Kuidas liiga täis topitud patja pole mugav kasutada, sest ta muutub pallisarnaseks ja ei näe enam ka hea välja.
Vahel kasutan ära ka uueväärseid second-hand ist pärit pluusisabasid, mis on eriti heast kangast või kohutavalt ilusat värvi. Kasutatud kanga kasutamisel jälgin alati ühte reeglit - pesemata, plekkidega, tugevalt määrdunud riided ei lähe loosi. Pesemata riiet on ebamugav õmmelda, mis siis veel kasutamisest rääkida. Pealegi ei kavatse ma hoolimata oma suurest kangaarmastusest elada teiste inimeste musta pesu hunnikute seas. Pesumasin on mul hea ja riideid kuivatan õues päikese ja tuule käes.
Nii et "siidiribadest" õmmeldud padjad - olen neid õmmelnud nüüdseks juba umbes 15 aastat - on väga tublid kangajääkide vähendajad. Uue ja uueväärse kanga sattumine prügimäele on kurjast ja volangidega padjad hoiavad prügimäele sattumisest ära hea hulga materjali. Pealegi kui toode on päriselt kasutatav ja dekoratiivne.
.jpg)
PS. Olin juba hea hulga aastaid volangidega patju õmmelnud, kui sattusin Rooma kesklinnas Valentino butiiki. Butiik oli muidugi edev, seinad mustad ja ruumis üksainukene väljavalgustatud stange, kus rippusid seninägematult kaunid vähesed Valentino kleidid. Kõik oli uskumatult shikk ja peen. Ühel laual olid välja pandud ka mõned ridikülid, peenest nahast ja hirmkallid. Siis saabus minu elus hetk, kui pidin küsima ida-eurooplasliku küsimuse, et kas pildistada tohib, sest ostuvõimeline ma muidugi polnud. Valentino nimelt oli oma käekottidele õmmelnud just samasugused kroogitud siidiribad kui mina. Kleitide õmblemisest jääb ju temal ka ribasid üle. Sellest me näeme, et head mõtted ringlevad õhus ja mina ja Valentinoga haarasime selle idee mõlemad töösse.
Ma olen küll üsna kindel, et mina õmblesin krousiribadest enne kui tema. Ja jäin õmblema ka pärast, sest Valentino kollektsioonid vahetuvad kaks korda aastas.
Kui tunned minu patjade vastu suuremat huvi, leiad siit hetkel saadavalolevad iludused.
_large.jpg)
Terra%20Mama_large.jpg)
-1_large.jpg)
_large.jpg)
_large.jpg)
-1_large.jpg)
_large.jpg)
-1_large.jpg)
Kommentaarid