Käisin Maarja Koivuoja juures Mäeotsa hobitalus nahaparkimist õppimas. Milline uus ja täiesti senitundmatu maailm mulle avanes - räägiti trofeenahkadest, põdrast, mägrast, hülgest ja hundist. Siilinahast. Ussinahast. Muidugi kährikust ja rebasest ja naha-alustest puukidest. Roadkill idest. Mutinaha paksusest. Võttis kõrvad laperdama ja vaatan hetkel kõiki loomi värske nahaparkija kriitilise pilguga. Et ükski nahk ei läheks enam asjatult raisku.
EELLUGU
Nahaparkimine on mulle kogu aeg tundunud üks müstiline tegevus. Kuidas nahk mõnikord jääb kõvaks, mõnikord on pehme, ajab karva / ei aja karva. Ja ometi veel natukese aja eest kanti massivselt lambanahast kasukaid, magati nahkade all ja nahaparkimine ei olnud väheste asjasse pühendatute maagiline saladus.
Meie naabrimees peab kitsekarja ja eelmise aasta hilissügisel küsisin ühe matmisele mineva naha endale. Aitab naljast, see ei saa nii keeruline olla! Lõpp naha raiskamisele! Ma pargin su ära! Kitseliha ma ei taha (kuigi lihal oli üllatavalt, peaaegu olematu kitsemaitse ja ta läks ka hästi pehmeks). Kitsest meeldib mulle ainult nahk, eriti ilusad kitsenahast sõrmkindad. Kandekotid on ka ilusad, need itaalia omad
1. osa - NAHA SOOLAMINE
Nahk oli veel soe kui tõime maapoest ära kogu soola, mis seal müügil oli. Kõik 3 kg. Laotasin õues naha suurele mustale kilekotile ja hõõrusin soola nii sisse kui oskasin. Tugevas liias. Sool läks roosaks. Nahk oli torukujuline ja teda pidi pööritama igat pidi. Siis keerasin rulli ja panin veel ühte musta kilekotti ja tõmbasin kuuri alla rippuma. Ise rahul, et hästi tehtud ja küll ma tuleval suvel alles temaga imet teen. Üsna varsti selgus, et targad soolavad teist korda veel. Võtavad märjaks läinud soola ära ja kõik, mis sealt on tahtnud välja nõrguda ja lisavad uut soola ja nii ta võib rahulikult seista. Noh, kuna ma seda ei teadnud, siis kui kursusele minekuks läks ja naha lahti rullisin, olin valmis kitsega prügikasti juurde minema. Sest äkki on mädanema läinud ja mis iganes. Tegelikult oli kõik hästi ja mingeid roiskumise märke polnud ja osa soola oli isegi veel kristallidena peal, nii et olin vist soolaga ikka helde olnud. Räägitakse, et kui nahk on korralikult soolatud, võib ta seista seni kuni sul on aega temaga tegeleda, teoreetiliselt aastaid. Ja õhu käes, mitte kilekotis.
2. osa - NAHA PUHASTAMINE RASVAST
Kursusel parkisime küülikut. Et hea õhuke nahk ja õnnestub kõigil. Minu küülikul olid nahastamisel külge jäänud ka kõrvad ja nägu. Ilusa näoga jänes oli olnud. Küülikunahk oli tõesti õhem kui kitse oma ja tema puhastamine lihtsam. Hämmastav oli see, et naha-alused koed, kiled ja kiud on uskumata kõvasti kinni ja nende ära kaapimine tahab tõesti jõudu saada (küülikul vähem). Iga tööriist ei sobi ka, aga tore on see, et saab olla loominguline ja kodus olemasolevate riistapuude hulgas ringi vaadata. Põhilised tööriistad on ikka need sepa tehtud ja täitsa paksust rauast. Nahakaabitsat näiteks saab teha ketassae vanast kettast. VÄGA terav nuga on ka vajalik ja siis peene teraga käärid. Maarjal olid sellised uskumatud käärid nagu Fiskarsi Maitsetaimede Lõikamise Käärid, mis töötasid hästi ja kui ma neid ennem oleksin poes müügil näinud, oleksin ilmselt silmi pööritanud ja mõelnud, et mida ometi ka välja mõeldakse. Samas õmbluskäärid on kindlasti liiga paksu teraga. Ühesõnaga, nahaaluste kudede kaapimine on täitsa jõudunõudev ja mitte liiga mugav töö. Minu kits oli ka heas toitumuses olnud ja rasva ikka oli. Nahast hakkas ka juba rohkem kitsehaisu tulema, sool oli ju maha pestud ja ma sain aru, miks nahka peaks parkima pigem jahedate ilmadega, mitte suvel. Porikärbseid näiteks üldse märtsikuus pole. Igatahes mingil hetkel sai jaks otsa ja mõtlesin, et rohkem ei kaabi. Pealegi, viimases etapis peaks saama taldlihvijaga kiud tasaseks lihvida. Ootan seda etappi ja loodan, et kaapisin piisavalt kiukihte maha. Kuna esimene kits, siis väga ei tea ka.
3. osa - KARVADE EEMALDAMINE
Kuna ma mingit karvast jetikostüümi endale teha ei tahtnud, siis mõtlesin nahalt karvad maha võtta. Olen näinud ilusat pöetud kitsenahast kasukat, aga võibolla oli see tehtud mingist teisest sordist kitsest. Minu kits oli ikka täitsa karmikarvaline ja tundus, et kui teda hakata mingi pügajaga madalakarvaliseks tegema, võiks saavutada ebaühtlaselt turritava pinna. Nii ma ei tahtnud. Seega - täielik karvaeemaldus! See käib kas kustutatud lubjaga, kiirevoolilises jões leotamisega või tuhaga. Kahte esimest mul polnud võtta, küll aga tuhka oli kõvasti. Roopisin naelad ja kruvid välja (isegi ei mäleta, kunas ehitusmaterjali kütsime) ja segasin kefiirilaadse emulsiooni/pasta. Nüüd selgus, et parkimine tahab tõesti korralikke kummikindaid saada, sest minu ökokindad hakkasid kohe libedust sisse laskma ja see, et tuhk on nii aluseline, tuli mulle kuidagi üllatusena. Ma ei tea, kuidas lubjaga see kõik aega võtab, aga tuhaga läks peaaegu nädal. Servadest hakkas karv varsti ära tulema, aga selja pealt tahtis ikka jõudu ja kitkumist. Võibolla oleks võinud lasta nahal seal kauem seista ja karv oleks ise maha kukkunud, aga ma elan siiski talvel linnas ja minu meelest hakkas kogu see kauss imelikku haisu levitama. Mis võib olla ka põhjuseks, et nahaparkalid elasid vanasti teistest kaugemal linna servas. Samas hapnema ta ei saanud minna, sest kogu keskkond oli ju väga aluseline. Igatahes, hingasin lihtsalt suu kaudu ja kitkusin karvad ära. Karvutu nahk on tore - uskumatult tugev ja täitsa paks ja natuke nagu seakõrvade moodi. Üldse ei imesta, kuidas indiaanlased temast ribasid lõikasid ja neid mälusid, nagu lapsepõlves imekspannes raamatust lugesin. Selline pehme ja samas vedel, aga siiski konkreetne. Tuhk tuli korralikult maha pesta, sest liigne aluselisus võib naha lõpuks kõvaks jätta. Nii ma ei taha.
4. osa - PARKIMINE
Otsustasin parkida maarjajääga ja sipelghappega, sest helepruuni nahka (mida saab taimpargiga) ma ei tahtnud. Mul on teda ikka plaanis värviliseks värvida.
JÄTKUB...
Nahaparkimine on mulle kogu aeg tundunud üks müstiline tegevus. Kuidas nahk mõnikord jääb kõvaks, mõnikord on pehme, ajab karva / ei aja karva. Ja ometi veel natukese aja eest kanti massivselt lambanahast kasukaid, magati nahkade all ja nahaparkimine ei olnud väheste asjasse pühendatute maagiline saladus.
Meie naabrimees peab kitsekarja ja eelmise aasta hilissügisel küsisin ühe matmisele mineva naha endale. Aitab naljast, see ei saa nii keeruline olla! Lõpp naha raiskamisele! Ma pargin su ära! Kitseliha ma ei taha (kuigi lihal oli üllatavalt, peaaegu olematu kitsemaitse ja ta läks ka hästi pehmeks). Kitsest meeldib mulle ainult nahk, eriti ilusad kitsenahast sõrmkindad. Kandekotid on ka ilusad, need itaalia omad
1. osa - NAHA SOOLAMINE
Nahk oli veel soe kui tõime maapoest ära kogu soola, mis seal müügil oli. Kõik 3 kg. Laotasin õues naha suurele mustale kilekotile ja hõõrusin soola nii sisse kui oskasin. Tugevas liias. Sool läks roosaks. Nahk oli torukujuline ja teda pidi pööritama igat pidi. Siis keerasin rulli ja panin veel ühte musta kilekotti ja tõmbasin kuuri alla rippuma. Ise rahul, et hästi tehtud ja küll ma tuleval suvel alles temaga imet teen. Üsna varsti selgus, et targad soolavad teist korda veel. Võtavad märjaks läinud soola ära ja kõik, mis sealt on tahtnud välja nõrguda ja lisavad uut soola ja nii ta võib rahulikult seista. Noh, kuna ma seda ei teadnud, siis kui kursusele minekuks läks ja naha lahti rullisin, olin valmis kitsega prügikasti juurde minema. Sest äkki on mädanema läinud ja mis iganes. Tegelikult oli kõik hästi ja mingeid roiskumise märke polnud ja osa soola oli isegi veel kristallidena peal, nii et olin vist soolaga ikka helde olnud. Räägitakse, et kui nahk on korralikult soolatud, võib ta seista seni kuni sul on aega temaga tegeleda, teoreetiliselt aastaid. Ja õhu käes, mitte kilekotis.
2. osa - NAHA PUHASTAMINE RASVAST
Kursusel parkisime küülikut. Et hea õhuke nahk ja õnnestub kõigil. Minu küülikul olid nahastamisel külge jäänud ka kõrvad ja nägu. Ilusa näoga jänes oli olnud. Küülikunahk oli tõesti õhem kui kitse oma ja tema puhastamine lihtsam. Hämmastav oli see, et naha-alused koed, kiled ja kiud on uskumata kõvasti kinni ja nende ära kaapimine tahab tõesti jõudu saada (küülikul vähem). Iga tööriist ei sobi ka, aga tore on see, et saab olla loominguline ja kodus olemasolevate riistapuude hulgas ringi vaadata. Põhilised tööriistad on ikka need sepa tehtud ja täitsa paksust rauast. Nahakaabitsat näiteks saab teha ketassae vanast kettast. VÄGA terav nuga on ka vajalik ja siis peene teraga käärid. Maarjal olid sellised uskumatud käärid nagu Fiskarsi Maitsetaimede Lõikamise Käärid, mis töötasid hästi ja kui ma neid ennem oleksin poes müügil näinud, oleksin ilmselt silmi pööritanud ja mõelnud, et mida ometi ka välja mõeldakse. Samas õmbluskäärid on kindlasti liiga paksu teraga. Ühesõnaga, nahaaluste kudede kaapimine on täitsa jõudunõudev ja mitte liiga mugav töö. Minu kits oli ka heas toitumuses olnud ja rasva ikka oli. Nahast hakkas ka juba rohkem kitsehaisu tulema, sool oli ju maha pestud ja ma sain aru, miks nahka peaks parkima pigem jahedate ilmadega, mitte suvel. Porikärbseid näiteks üldse märtsikuus pole. Igatahes mingil hetkel sai jaks otsa ja mõtlesin, et rohkem ei kaabi. Pealegi, viimases etapis peaks saama taldlihvijaga kiud tasaseks lihvida. Ootan seda etappi ja loodan, et kaapisin piisavalt kiukihte maha. Kuna esimene kits, siis väga ei tea ka.
3. osa - KARVADE EEMALDAMINE
Kuna ma mingit karvast jetikostüümi endale teha ei tahtnud, siis mõtlesin nahalt karvad maha võtta. Olen näinud ilusat pöetud kitsenahast kasukat, aga võibolla oli see tehtud mingist teisest sordist kitsest. Minu kits oli ikka täitsa karmikarvaline ja tundus, et kui teda hakata mingi pügajaga madalakarvaliseks tegema, võiks saavutada ebaühtlaselt turritava pinna. Nii ma ei tahtnud. Seega - täielik karvaeemaldus! See käib kas kustutatud lubjaga, kiirevoolilises jões leotamisega või tuhaga. Kahte esimest mul polnud võtta, küll aga tuhka oli kõvasti. Roopisin naelad ja kruvid välja (isegi ei mäleta, kunas ehitusmaterjali kütsime) ja segasin kefiirilaadse emulsiooni/pasta. Nüüd selgus, et parkimine tahab tõesti korralikke kummikindaid saada, sest minu ökokindad hakkasid kohe libedust sisse laskma ja see, et tuhk on nii aluseline, tuli mulle kuidagi üllatusena. Ma ei tea, kuidas lubjaga see kõik aega võtab, aga tuhaga läks peaaegu nädal. Servadest hakkas karv varsti ära tulema, aga selja pealt tahtis ikka jõudu ja kitkumist. Võibolla oleks võinud lasta nahal seal kauem seista ja karv oleks ise maha kukkunud, aga ma elan siiski talvel linnas ja minu meelest hakkas kogu see kauss imelikku haisu levitama. Mis võib olla ka põhjuseks, et nahaparkalid elasid vanasti teistest kaugemal linna servas. Samas hapnema ta ei saanud minna, sest kogu keskkond oli ju väga aluseline. Igatahes, hingasin lihtsalt suu kaudu ja kitkusin karvad ära. Karvutu nahk on tore - uskumatult tugev ja täitsa paks ja natuke nagu seakõrvade moodi. Üldse ei imesta, kuidas indiaanlased temast ribasid lõikasid ja neid mälusid, nagu lapsepõlves imekspannes raamatust lugesin. Selline pehme ja samas vedel, aga siiski konkreetne. Tuhk tuli korralikult maha pesta, sest liigne aluselisus võib naha lõpuks kõvaks jätta. Nii ma ei taha.
4. osa - PARKIMINE
Otsustasin parkida maarjajääga ja sipelghappega, sest helepruuni nahka (mida saab taimpargiga) ma ei tahtnud. Mul on teda ikka plaanis värviliseks värvida.
JÄTKUB...
Kommentaarid