EELLUGU
Nahaparkimine on mulle kogu aeg tundunud üks müstiline tegevus. Kuidas nahk mõnikord jääb kõvaks, mõnikord on pehme, ajab karva / ei aja karva. Ja ometi veel natukese aja eest kanti massivselt lambanahast kasukaid, magati nahkade all ja nahaparkimine ei olnud väheste asjasse pühendatute maagiline saladus. 
Meie naabrimees peab kitsekarja ja eelmise aasta hilissügisel küsisin ühe matmisele mineva naha endale. Aitab naljast, see ei saa nii keeruline olla! Lõpp naha raiskamisele! Ma pargin su ära! Kitseliha ma ei taha (kuigi lihal oli üllatavalt, peaaegu olematu kitsemaitse ja ta läks ka hästi pehmeks). Kitsest meeldib mulle ainult nahk, eriti ilusad kitsenahast sõrmkindad. Kandekotid on ka ilusad, need itaalia omad

1. osa -  NAHA SOOLAMINE
Nahk oli veel soe kui tõime maapoest ära kogu soola, mis seal müügil oli. Kõik 3 kg. Laotasin õues naha suurele mustale kilekotile ja hõõrusin soola nii sisse kui oskasin. Tugevas liias. Sool läks roosaks. Nahk oli torukujuline ja teda pidi pööritama igat pidi. Siis keerasin rulli ja panin veel ühte musta kilekotti ja tõmbasin kuuri alla rippuma. Ise rahul, et hästi tehtud ja küll ma tuleval suvel alles temaga imet teen. Üsna varsti selgus, et targad soolavad teist korda veel. Võtavad märjaks läinud soola ära ja kõik, mis sealt on tahtnud välja nõrguda ja lisavad uut soola ja nii ta võib rahulikult seista. Noh, kuna ma seda ei teadnud, siis kui kursusele minekuks läks ja naha lahti rullisin, olin valmis kitsega prügikasti juurde minema. Sest äkki on mädanema läinud ja mis iganes. Tegelikult oli kõik hästi ja mingeid roiskumise märke polnud ja osa soola oli isegi veel kristallidena peal, nii et olin vist soolaga ikka helde olnud. Räägitakse, et kui nahk on korralikult soolatud, võib ta seista seni kuni sul on aega temaga tegeleda, teoreetiliselt aastaid. Ja õhu käes, mitte kilekotis.

2. osa - NAHA PUHASTAMINE RASVAST 
Kursusel parkisime küülikut. Et hea õhuke nahk ja õnnestub kõigil. Minu küülikul olid nahastamisel külge jäänud ka kõrvad ja nägu. Ilusa näoga jänes oli olnud. Küülikunahk oli tõesti õhem kui kitse oma ja tema puhastamine lihtsam. Hämmastav oli see, et naha-alused koed, kiled ja kiud on uskumata kõvasti kinni ja nende ära kaapimine tahab tõesti jõudu saada (küülikul vähem). Iga tööriist ei sobi ka, aga tore on see, et saab olla loominguline ja kodus olemasolevate riistapuude hulgas ringi vaadata. Põhilised tööriistad on ikka need sepa tehtud ja täitsa paksust rauast. Nahakaabitsat näiteks saab teha ketassae vanast kettast. VÄGA terav nuga on ka vajalik ja siis peene teraga käärid. Maarjal olid sellised uskumatud käärid nagu Fiskarsi Maitsetaimede Lõikamise Käärid, mis töötasid hästi ja kui ma neid ennem oleksin poes müügil näinud, oleksin ilmselt silmi pööritanud ja mõelnud, et mida ometi ka välja mõeldakse. Samas õmbluskäärid on kindlasti liiga paksu teraga. Ühesõnaga, nahaaluste kudede kaapimine on täitsa jõudunõudev ja mitte liiga mugav töö. Minu kits oli ka heas toitumuses olnud ja rasva ikka oli. Nahast hakkas ka juba rohkem kitsehaisu tulema, sool oli ju maha pestud ja ma sain aru, miks nahka peaks parkima pigem jahedate ilmadega, mitte suvel. Porikärbseid näiteks üldse märtsikuus pole. Igatahes mingil hetkel sai jaks otsa ja mõtlesin, et rohkem ei kaabi. Pealegi, viimases etapis peaks saama taldlihvijaga kiud tasaseks lihvida. Ootan seda etappi ja loodan, et kaapisin piisavalt kiukihte maha. Kuna esimene kits, siis väga ei tea ka.

3. osa - KARVADE EEMALDAMINE
Kuna ma mingit karvast jetikostüümi endale teha ei tahtnud, siis mõtlesin nahalt karvad maha võtta. Olen näinud ilusat pöetud kitsenahast kasukat, aga võibolla oli see tehtud mingist teisest sordist kitsest. Minu kits oli ikka täitsa karmikarvaline ja tundus, et kui teda hakata mingi pügajaga madalakarvaliseks tegema, võiks saavutada ebaühtlaselt turritava pinna. Nii ma ei tahtnud. Seega - täielik karvaeemaldus! See käib kas kustutatud lubjaga, kiirevoolilises jões leotamisega või tuhaga. Kahte esimest mul polnud võtta, küll aga tuhka oli kõvasti. Roopisin naelad ja kruvid välja (isegi ei mäleta, kunas ehitusmaterjali kütsime) ja segasin kefiirilaadse emulsiooni/pasta. Nüüd selgus, et parkimine tahab tõesti korralikke kummikindaid saada, sest minu ökokindad hakkasid kohe libedust sisse laskma ja see, et tuhk on nii aluseline, tuli mulle kuidagi üllatusena. Ma ei tea, kuidas lubjaga see kõik aega võtab, aga tuhaga läks peaaegu nädal. Servadest hakkas karv varsti ära tulema, aga selja pealt tahtis ikka jõudu ja kitkumist. Võibolla oleks võinud lasta nahal seal kauem seista ja karv oleks ise maha kukkunud, aga ma elan siiski talvel linnas ja minu meelest hakkas kogu see kauss imelikku haisu levitama. Mis võib olla ka põhjuseks, et nahaparkalid elasid vanasti teistest kaugemal linna servas. Samas hapnema ta ei saanud minna, sest kogu keskkond oli ju väga aluseline. Igatahes, hingasin lihtsalt suu kaudu ja kitkusin karvad ära. Karvutu nahk on tore - uskumatult tugev ja täitsa paks ja natuke nagu seakõrvade moodi. Üldse ei imesta, kuidas indiaanlased temast ribasid lõikasid ja neid mälusid, nagu lapsepõlves imekspannes raamatust lugesin. Selline pehme ja samas vedel, aga siiski konkreetne. Tuhk tuli korralikult maha pesta, sest liigne aluselisus võib naha lõpuks kõvaks jätta. Nii ma ei taha. 
Märkus: Tegelikult oleks võinud tuha sees lasta nahal olla vähemalt 2 nädalat. Vähemasti nii tehakse lubjaga ja siis tuleb karv juba kenasti, peaaegu ise maha. 

4. osa - PARKIMINE
Otsustasin parkida maarjajääga ja sipelghappega, sest helepruuni nahka (mida saab taimpargiga) ma ei tahtnud. Mul on teda ikka plaanis värviliseks värvida. Parkimine ise on lihtne tegu, sega ainult lahus valmis ja pane nahk sisse. Ei haise ega midagi.  Seisis täitsa mitu päeva, vahepeal segasin ka. Nahk minetas oma algse vedela kolloidse väljanägemise ja hakkas selliseks nahanäoliseks minema. Ja karvapoolsel küljel tulid välja pigmentatsioonid, sellised lahedad lapilised laigud. Nende pärast ei pidanud muretsema, sest selliseid laigukesi olin juba kursusel jänestel ka näinud. Pärast naha väljavõtmist  parkimislahusest tulid nähtavale üksikud hõredad karvad, mis polnud leelises töötlemisele alla andnud, nii et nahk nägi välja nagu kehvasti aetud habe või kõrrepõld. Ei lasknud ennast sellest segada, vaid asusin järgmise etapi kallale, mille nimi on 

5. osa  - RASVATAMINE
See oli jälle üks lihtne etapp, segu kulus vähe nagu oligi arvata ja sai ruttu valmis. Pidi ainult vastu valgust vaatama, et igalt poolt võrdselt läigiks. Mina kasutasin lihtsat toiduõliga lahust, aga võib kasutada ka muna või looma enda ajust tehtud lahust. Minu kitse aju oli juba ammu nahka pistetud,  järgmine kord ei anna enam teda käest ära.  Muide, aju väljavõtmiseks saab kasutada lõbusat ajulusikat, mis on keeratud traadist ja võib olla erineva suurusega, sest loomad on ka erineva suurusega. Kõlab muidugi üsna õõvastavalt - ajueemalduse lusikas, aga mul oli kahju ka, et ei saanud väljakookimist proovida, sest teadmine tuli veidi hilja.

6. osa - NAHA KUIVATAMINE
Rasvatatud naha riputasin üle toru ja panin kuivama. Nö karvadega pool üleval. Peab olema kindlasti ümmargune toru, muidu jäävad teravad servad sisse ja neid ei saa enam kuidagi välja. Mina kasutasin maalrirulli tellitava pikkusega vart, mis oli üks hea käepärane pulk kodust võtta. Ja panin trepikotta kuivama. Siin tuli sisse minu esimene suurem viga - ma ei teadnud, et ilma karvadeta nahk kuivab kordades rutemini kui karvadega nahk ja kui nahk kuivab liiga kiiresti, siis ta muutub vakstulaadselt kõbisevaks. Nii juhtuski. Ma oleks pidanud naha peale panema saunalina ja üldse on vist meie koridor liiga soe koht kuivatamiseks. Kui kuivamine on liiga kiire, pole rasvatamise lahusel piisavalt aega sisse imbuda ja ega seda väga parandada vist ei saagi. Kui ma nüüd sellele tagasi mõtlen, siis oleks vist võinud ikka naha uuesti läbimärjaks teha ja panna peale uue rasvatamise segu ja kuivatanud uuesti. Kuigi parkimislahust mul enam polnud, kuhu kasta, võibolla oleks vesi ka aidanud. Millegipärast tundus mulle, et siis ma ju loputan parkained välja ja ei tea, mis siis veel saab, kuigi ega ma ju poleks teda vees leotanud, ainult kastnud. Mhh, kohe kahju et ei proovinud. Sest nahk kõbises kõvasti ja ajas tuju kurvaks ka.

7. osa - VENITAMINE
Venitada saab nahka üle tooli seljatoe, saab kägrutada ja käte vahel pusida, kui sul on väiksema looma õhuke nahk. Kodukits enam nii õhukese nahaga pole, nii et kasutasin venituspukki. Ostsin 2 väheldasemat kruustangi ja leidsin hoovist sobiva pingi ja sinna peale laua. Venitamise jaoks ostsin Maarja käest sepa tehtud tööriista, mida saab küll ainult kiita. See on selline ilma varreta pahtlilabida moodi paksust rauast tehtud metallplaat, altservast veidi teravaks tehtud, aga mitte nugateravaks. Venitamine käib siis niimoodi, et paned naha laua ja pingi vahele kruustangidega kinni, hoiad servast ja tõmbad jõuliselt enda suunas. Seda tehakse nii, et naha pahupool on üleval ja üksiti saab ka ära kraapida neid kiukihte, mis esimeses etapis kraapimata jäid. Kuna mul jäi neid täitsa palju, siis oli põrand pärast nahapuru täis. Mis oli ainult hea, sest pärast peab seda taldlihvijaga nagunii ära lihvima. Vahepeal lastakse kruustangid lahti ja nahka keeratakse kellaosuti suunas, et kõik küljed saaksid läbi venitatud. See töö läks mul täitsa hästi, kuigi kaua seda ka korraga palju teha ei jõua, sest tõmbed peavad üsna jõulised olema. Nahk pole igalt poolt ühtlase paksusega ja tundub, et õmblemisega hakkab veel palju nalja saama.
Kui nahk oli piisavalt venitatud, siis paistsid allesjäänud üksikud karvad selgelt välja ja nad nägid välja üsna rõvedad. Proovisin erinevaid tööriistu ja parimaks osutus väga terav nuga, millega sai karvad ära kraapida. Kuna nahk oli endiselt pealt veidi liiga kõva, siis kraapimine ei teinud midagi halvemaks. 

8. osa - VÄRVIMINE
Sobiva värvi leidmiseks tegin täitsa pikalt uurimistööd. Internet soovitas akrüülvärve, parim (ka kalleim) oleks veel spetsiaalselt nahale mõeldud akrüülvärv. Siis aga sattusin Brüsselis ühte poodi, missugust ma isegi ei uskunud olemas olevat. Mõeldud vist põhiliselt restaureerijatele ja kunstkäsitöölistele. Sellist värvide, lahuste, segude, immutite, tööriistade jms valikut pole ma mitte kunagi kusagil näinud. Neil on koduleht ka, aga ainult prantsuskeelne   https://droguerie-bruxelles.be/  . Täitsa pahviks võttis kohe ja tükiks ajaks. Õnneks müüja oskas inglise keelt ja neil oli olemas päris naha värv (dye) Saphir, mis imbub naha sisse, mitte ei jää kihina pinnale.  

JÄTKUB...